Segane, aga valikuterohke koolisüsteem.

Mõtlesin siis ka oma koolist ja koolisüsteemist üldisemalt kirjutada.

Kool hakkab 7.30 ja lõppeb erinevalt vastavalt päevale.

Alustuseks proovin lahti seletada siinse koolisüsteemi:

• Nivel Inicial/Jardin - Lasteaed
• Nivel Primario - Algkool
• Nivel Secundario - Põhikool/Gümnaasium

Lasteaed on 3 aastat (3-5), Primario on 6 aastat (6-11) ja Secundario on 6 või 7 aastat (12-17/18, olenevalt erialast). Siin linnas on kokku 12 õppeasutust: 

• 9, kus on koos jardin y primario
• 2, kus on koos kõik kolm
• 1, kus on ainult secundario, kus ka mina käin + praegu ehitatakse ühte sellelaadset juurde.

Jardin y primario on üpris tavalised, kuid secundario`s muutub asi keeruliseks. Kolm kooli, kus on secundario, ja praegu ehitatav uus, kõigis on erinevad erialad, et siin on siis erialade valik päris noorelt juba. 

• Hermanas - Katoliku kool, kus käivad ka minu väike õde ja vend. Erialaks on humanitaaria kuhu kuulub ka natukene sotsiaalteadusi.
• Nacional - Rohkem teoreetiline, erialadeks on economía (majandus), social (ajalugu, geograagia, ühiskonnaõpetus jne) y natural (bioloogia, ökoloogia jne).
• IPETyA Fray - Minu kool, rohkem praktiline, erialadeks on electrónica (telekommunikatsioon, kuhu kuulub ka progammeerimine, jne), electro mecanica (mehaanika), carpintería (midagi tisleri sarnast) y agronomía (agronoomia)
• PROA - Praegu ehitatakse, erialadeks on  progammeerimine jne.

Secundario kolmel esimesel aastal võetakse kõiki erialasid natukene, mida peale peab tegema täpsema valiku  järgmiseks kolmeks aastaks, kuid minu koolis on erandiks agronoomia, mis hakkab secundario esimesest aastast.


Dean Funes on küll Ischilin`i valla keskus ja sellest ka suurem rõhk siinsetel õppeasutustel, aga see ei tähenda, et teistes linnades nüüd niipalju halvemad tingimused oleksid + võiks ju arvata, et siin on ka palju õpilasi lähedal asuvatest linnadest, aga see arv jääb umbes 20% - 30% vahele kogu siinsetest õppivatest õpilastest.

Aga nüüd natukene minu koolist lähemalt.
Õpin siis IPETyA Fray koolis (nagu eelpool mainitud) electrónica erialal ja see on üks eriala, kus õpe toimub 7 aastat. Ma käin oma hostvennaga samas klassis. Kooli viib meid tavaliselt isa, aga kui vahetevahel algavad tunnid hiljem, siis lähme taksoga (kool on ühes linna otsas, aga ise elame teises otsas). Tagasi tuleme kas jalgsi (umbes 20 min), ema või isa tulevad järgi, sõprade autoga või osaliselt jalgsi ja siis kas tullakse järgi või taksoga.

Klassis on mul natukene üle 20 õpilase (selline tavaline klass). Käib mul ka klassis kaks vahetusõpilast Brasiiliast ja minu koolis käib veel üks vahetusõpilane Saksamaalt. Tundidega nii, et mul on 4 erinevat elektroonika/telekommunikatsiooni alast tundi, peale mille on veel: filosoofia, hispaania keel ja  kirjandus, inglise keel, linnandus ja poliitika, majandus, matemaatika, kehaline ja teater. Õpikuid meil siin meil ei ole ja vihikute asemel on kõigil üks kaust, kuhu kogu aeg lehti lisatakse. Õpe ise on siin Eesti omast päris erinev, siin on see kuidagi rahulikum. Nt. üks matemaatika tund oli nii, et vahetunnis rääkisime juttu ja siis hakkas tund, aga ega see seda ei katkestanud. Varsti olime kõik ringis, kes istus toolil, kes laual, kes seisis ja lihtsalt rääkisime, õpetaja muidugi kaasaarvatud ja ta ei tundunud üldse häiritud sellest, et tund käis. Siin on üldse seltskonna kultuur erinev. Väga väärtustatakse teistega olemist ja suhtlemist. Lihtsalt minnakse tihtipeale kuhugi parki, et olla värskes õhus ja juttu ajada, kuhu kuulub ka tihtipeale muidugi mate, ja nauditakse seltskonda. 

Veel üks väga erinev asi on õpilaste ja õpetajate suhe ja läbisaamine. Siin on õpetaja kui sõber (sõber, kellega sa väga väljas ei käi, aga siiski). Päris alguses, kui ma siia saabusin, oli selline olukord, kus mu üks klassikaaslane kuulas kõrvaklappidega muusikat. Samal ajal rääkisime ühe õpetajaga, kui ta otseses mõttes pani ühe klapi õpetajale kõrva (võib natukene häiriv tunduda, saan aru) ja õpetaja nagu ei teinud sellest väljagi, vaid nautis muusikat. Siin on täiesti normaalne, kui õpetajatega kooli väliselt aega veedetakse (eks mitte muidugi kõigiga, aga eks see pole kunagi nii). Ja üldse üldiselt ei olda nii formaalsed. Seda on raske sõnadesse panna, seda peab ise kogema.

Nagu eelnevalt mainitud, siis mate on siin üks osa elust, ilma milleta ei saa. Meie üks õpetaja mate mõnusid nautimas ja samal ajal tundi andmas.

Üks huvitav asi siin on, et koeri on hästi palju, väga paljudes perekondades + veel hulkuvaid koeri on palju ja siin on see täiesti normaalne. Isegi koolis ja koolihoovis käivad ringi. Alles hiljuti oli söögivahetunnil, kuidas kaks koera läksid sööklas korra kaklema, korraks see püüdis paljude tähelepanu, aga oligi ainult korraks. Vahest näeb mõnda koolimajas magamas, aga õues on neid pigem rohkem, vahetunni ajal kooli hoovis võid kohe mitut näha kuskil pinkide all või mujal varjus puhkamas/magamas ja see on nii terves linnas. Kui nt. kuskil väljakul olla, siis ei pruugi neid kohe niipalju tähelegi panna, aga näiteks kui mõni hobune mööda läheb (neid on ka siin üksjagu), siis kohe näha, 1..2..3..4..8..9 koera jooksevad hobuse ümber ja hauguvad, kui üks hakkab haukuma, siis üldjuhul see püüab ka kõigi teiste tähelepanu. 

Söögivahetund (või pigem söögitund) hakkab meil 13.10, enamasti on riis/makaronid/kartulipuder, mingi lihatükk, saiakukkel ja puuvili (õun/banaan/mandariin).




Üpris tavaline vaatepilt söögitaldrikust (või noh, tegelt mitte, on ikka hea, kui omale lusika saad noa asemele, meil neid palju pole, mistõttu paljud panevadki oma lihatüki saiakese vahele). Suppi meil pole KUNAGI.

Või siis võtad noa kodust kaasa.