Rasked ajad tulemas ja möödumas.

Mida ma mõtlen selle pealkirjaga, kohe selgitan. Niisiis, see postitus jaguneb kaheks osaks.

Alustame siis halvaga, nagu ikka kombeks on.
Nimelt on mu siinne vanaema haige, vähk kui täpsem olla. Varem ei olnud tal see niiväga hull, aga umbes nädal tagasi ei saanud ta enam voodist välja. Peale kooli läksime vennaga tema juurde, nagu me ikka vahetevahest teeme. Seal olles oli selline kurb ja sünge meeleolu. Tavaliselt on ta koer sees, aga seekord oli ta aias lukustatud ukse tagataga (Ernero on ta nimi, kui ma ei eksi, meie koera Nonero vend + Nonerol on veel paar õde/venda, kes on teistes peredes samas linnas). Ernero oli ikka üpris kurb, nuuksus ja proovis ikka ust lahti lükata. Kas ta oli siis kurb, sest igatses oma omanikku või tajus, et midagi on lahti.

Eile, neljapäeval, 27.09, sattus ta kliinikusse ja täna viisid mu ema ja mu kaks tädi ta Cordobasse, paremasse haiglasse.

Pealkiri ka sellest, et raskemad ajad on tõenäolisemalt alles tulemas ja ei oska öelda, kuidas see kõiki mõjutada võib ja et see poleks veel piisav olnud, sai mu väike vend omale ka tuulerõuged, õnneks aga on kõik teised need korra läbi põdenud.

Ja nüüd siis ei ütleks ei kohe hea, vaid paremaks minev osa, minu keeleõpingud.
Alguses oli küll raske, aga mitte nii hull kui mõni aeg tagasi. Sõpradega väljas olles enamus ajast ei saa ma midagi aru ja see keelebarjäär tekitas minus stressi, pigem mitte seepärast, et ma ei teadnud sõnavara, vaid et ma ei tundnud tuttavaid sõnu ära, kui midagi räägiti või kui mult midagi küsiti. Nüüd, eriti viimasel nädalal olen aga märganud, et saan tunduvalt rohkem aru ja praegu tundub, et nii jätkub.

Ja kuna jutt läks mu sõpradele ja nendega ajaveetmisest, siis mõtlesin, et panen neist ka mõned pildid.

Üks teine vahetusõpilane Brasiiliast, Herbert.


Axel haciendo asado, valmistamas liha.


Luchi uurimas mu materjale.


Masa, eelnevalt mainitud Herbert elab tema juures


Facu Ozan, meil siin tõesti kooli sööklas nuge ei ole.


Fati(vasakul) ja Martina(paremal), meie klassi ainukesed tüdrukud. Jah, matet juuakse pea igal pool.


Agustin uudistamas jahimaid.


Javii in his natural habitat.


Agustin või Miau, matet tuleb alati kiita.


Cachi, meie päästja.

Ja lõpetuseks üks tore foto, mille mu üks Eesti sõber tegi.

Võttis ka aega...

Mõtlesin ka siis lõpuks hakata blogi kirjutama, kuigi olen siin juba oma 2 kuud olnud.

Aga alustame siis minu vahetusperest: isa, ema, kaks venda, 17 ja 6, ja õde, kes on 11. Isa on mul hambaarst ja ema on lasteaia kasvataja. Siis on mul veel kaks koera, Lupi ja Nonero ja kui hästi läheb, siis soojemal perioodil juhtuvad külla ka mõni skorpion või madu, nagu siin varasemalt juhtunud on...Quiero volver a Estonia :( 

Koht kus elan on Dean Funes. Elab siin umbes 20 000 inimest(kui Google andmed õiged on muidugi). Aga kuna väga suur osa inimestest elab siin majades, siis koht ise ei olegi tegelikult nii väikene kui arvata võib. Hooned on siin enamasti ühe-, kesklinnas max. kolme korruselised. Kliima on siin kuiv, millest tingitud ka väga palju okkaid, igas suuruses. Ei ole haruldane, et saapa külge mõni 3 cm okas kinni jääb. 

Aga teen siis väikese sissejuhatuse oma juba siin veedetud ajast.

Argentiinasse jõudsime 25. juuli öösel (Eestist hakkasime minema 24 hommikul ja mu sünnipäev oli 23.) , mina ja Mathias, veetsime öö ühe organisatsiooni töötaja juures. Järgmine päev kohtusime teiste vahetusõpilastega, nii Itaaliast, Saksamaalt, Taanist, Jaapanist, Rootsist, Soomest, USA-st (vist sai kõik) , peale mida suundusime Rio Ceballos- sse. Seal veetsime 4,5 päeva õppides keelt ja tehes igast huvitavaid tegevusi.

Rio Cebballos oli ka meil üks matk, mille lõpp-punkt oli selline imeline koht

Ja siis saabus see moment, perega kohtumine. Bussisõit kohtumispaika kestis oma 40 minutit, terve sõit oli möödunud üpris tavaliselt, kuni ma nägin kõiki ootavaid peresid, siis hakkasid emotsioonid möllama, buss tiirutas seal veel paar minutit, et ikka leida sobiv koht, mis andis veel aega meeleolul üles kütta. Kuna ma olin näinud pilte oma perest, siis tundis nad kohe ära, vastu olid tulnud mu ema, isa ja vend, aga see moment kui ma neid nägin, siis kõik kuidagi laabus, meeleolu muutus rahulikuks. Peale kohtumist oli kahe tunnine autosõit, üpris vaikne autosõit, välja arvatud see, kui üks koer meie auto ette jooksis, kõik vist jäid terveks. Kodus ootasid meid väike õde, vend, tädi ja onu. Kuna mu hispaania keele oskus oli nulli lähedane ja keegi väga inglise keelt mu perekonnast ei räägi, väljaarvatud mu üks teine onu, kes on Cordoba linnas (Cordoba provintsi keskus), siis suhtlus käis üpris aeglaselt, aga õnneks oli abiks ustav sõber Google tõlge.

Vahetusperega kohtumine















Järgmisel päeval muidugi kooli ei olnud, päev möödus üpris rahulikult, aga varsti tulid külla paar sõpra, peale mida suundusime kesklinna San Martin väljakule, kus kohtusime veel mõndade sõpradega ja jõime matet, mis on siin väga populaarne tee sarnane jook, juuakse seda igapäevaselt.

Järgmine päev oli esimene koolipäev, tunnid siin hakkavad 7.30, aga keegi väga ei pahanda kui sa ka 7.40-45 jõuad ja lõppevad erinevalt vastavalt päevale. Kuigi tihti me oleme koolis ainult mõned tunnid ja vahest ka pole üldse kooli, sest on mingid üritused või õpetajad puuduvad (praegu, mil ma seda kirjutan, 28.09, reede, jäi ka kool ära).

Minu tunniplaan. Kehalisega on nii, et poistel on esmaspäeval ja kolmapäeval ja tüdrukutel teisipäeval ja neljapäeval. Nagu näha, siis kehalise ja teiste tundide vahel on paus, mis ei ole minu arust kõige parem. 

Ja nüüd kiiruga mõned sündmused:

• Esimesel nädalal klassivend lõi kogemata klassis tahvli alla, juhtub, mis teha.
• Meie linnas oli paraad, kus kõik klassid osalesid, ei olnud kõige pikem, umbes 1 km.
• Õpetajate päev oli meil, eelmine päev oli kool pool päeva ja õpetajate päeval ise kooli ei olnud, siin tähistatakse seda pigem lähedastega ja kuna meil peres on ka õpetaja, siis ka me tähistasime.
• Järgmisel nädalal, mil oli õpetaja päev, oli õpilaste nädal, kus oli ka mingisugune spordipäev ja tunde ei olnud terve nädal ja reede oli täitsa vaba.
• Ja olemegi septembri lõpus.

Siin on veel ka väga populaarne nädalavahetuseti või siis kui järgmine päev vaba on (kui vaja, siis saab ka ilma vaba järgmise päevata) kellegi juures kokku saada ja seltskonda nautida, kuhu tihti kuulub ka asado, grill/liha, mida siis valmistatakse sütetel. Vahest tehakse ka midagi muud nt. burgereid.

Aga sellega ma ka lõpetan oma esimese blogi postituse.