Rasked ajad tulemas ja möödumas.

Mida ma mõtlen selle pealkirjaga, kohe selgitan. Niisiis, see postitus jaguneb kaheks osaks.

Alustame siis halvaga, nagu ikka kombeks on.
Nimelt on mu siinne vanaema haige, vähk kui täpsem olla. Varem ei olnud tal see niiväga hull, aga umbes nädal tagasi ei saanud ta enam voodist välja. Peale kooli läksime vennaga tema juurde, nagu me ikka vahetevahest teeme. Seal olles oli selline kurb ja sünge meeleolu. Tavaliselt on ta koer sees, aga seekord oli ta aias lukustatud ukse tagataga (Ernero on ta nimi, kui ma ei eksi, meie koera Nonero vend + Nonerol on veel paar õde/venda, kes on teistes peredes samas linnas). Ernero oli ikka üpris kurb, nuuksus ja proovis ikka ust lahti lükata. Kas ta oli siis kurb, sest igatses oma omanikku või tajus, et midagi on lahti.

Eile, neljapäeval, 27.09, sattus ta kliinikusse ja täna viisid mu ema ja mu kaks tädi ta Cordobasse, paremasse haiglasse.

Pealkiri ka sellest, et raskemad ajad on tõenäolisemalt alles tulemas ja ei oska öelda, kuidas see kõiki mõjutada võib ja et see poleks veel piisav olnud, sai mu väike vend omale ka tuulerõuged, õnneks aga on kõik teised need korra läbi põdenud.

Ja nüüd siis ei ütleks ei kohe hea, vaid paremaks minev osa, minu keeleõpingud.
Alguses oli küll raske, aga mitte nii hull kui mõni aeg tagasi. Sõpradega väljas olles enamus ajast ei saa ma midagi aru ja see keelebarjäär tekitas minus stressi, pigem mitte seepärast, et ma ei teadnud sõnavara, vaid et ma ei tundnud tuttavaid sõnu ära, kui midagi räägiti või kui mult midagi küsiti. Nüüd, eriti viimasel nädalal olen aga märganud, et saan tunduvalt rohkem aru ja praegu tundub, et nii jätkub.

Ja kuna jutt läks mu sõpradele ja nendega ajaveetmisest, siis mõtlesin, et panen neist ka mõned pildid.

Üks teine vahetusõpilane Brasiiliast, Herbert.


Axel haciendo asado, valmistamas liha.


Luchi uurimas mu materjale.


Masa, eelnevalt mainitud Herbert elab tema juures


Facu Ozan, meil siin tõesti kooli sööklas nuge ei ole.


Fati(vasakul) ja Martina(paremal), meie klassi ainukesed tüdrukud. Jah, matet juuakse pea igal pool.


Agustin uudistamas jahimaid.


Javii in his natural habitat.


Agustin või Miau, matet tuleb alati kiita.


Cachi, meie päästja.

Ja lõpetuseks üks tore foto, mille mu üks Eesti sõber tegi.