Cordoba seiklused

Käisin hiljuti Cordoba linnas. Autoga umbes 2h kaugusel. Oli juba plaan varem minna, kaks korda. Esimesel korral pidime minema mu nõo ristimisele, mis jäi samale päevale ka siinsele lastekaitsepäevale. Siin on see selline, et pere/sugulased tulevad kokku, veedetakse aega ja lastele tehakse palju kingitusi. Kuid siis jäin mina haigeks, oli oma 39 palavik, kuigi midagi hullu tegelikult ei olnud. Arvatavasti oli palavik nii kõrge, sest tegemist oli uue viirusega. Me siis vennaga jäime koju ja läksid ema, isa, väike õde/vend. Teisel korral, kui pidime minema jäi mu väike vend haigeks, tuulerõugetesse, kui täpsem olla. Nagu varem mainitud, siis õnneks olid kõik teised selle varem läbi põdenud.

Pean ütlema, et Cordoba linn on ikka päris võimas koht. On sellist tõelist linnaelu, aga ka palju parke, väljakuid ja muid vaba aja veetmise kohti. Siin on ka sellist äärelinna elu, mida võib näha nt. Tallinnas Kakumäel, Viimsis jne, aga ka sellist, mis sarnaneb pigem slummile.

Alguses käisime selle sama nõo ja tema pere juures, kelle ristimine mõnda aega tagasi oli (ikka ei suutnud neid vältida, ma proovisin). Imelik oli see, et tundus olevat tavaline elumaja, aga esimesel korrusel on turvamees, siin on paljud asjad pigem sedapidi. Minu elukohas kohtab ka päris tihti politseid, kas siis autoga või lihtsalt tänaval patrullimas. Ei pea isegi mingi eriline koht olema, mida valvata. Aga nüüd teema juurde tagasi. Olime seal mõnda aega, jõime matet ja veetsime niisama aega. Peale mida suundusime sööma, kus liitus meiega veel inimesi. Kaubanduskeskus, söögikohtade valik oli seal päris suur, aga minu valik oli kindel, Mäkk. Vahepeal käisin õe ja vendadega kaubanduskeskuses olevas arcade`s. Huvitav süsteem oli seal, on kaart kuhu peale saad raha kanda ja kuhu ka siis punktid lähevad. Peale söömist tegime ikka seda, mida iga väikelinna elanik teeb suurlinna sattudes, läksime poodidesse või siis pigem poodi.

Hiljem suundusime ühte parki, mis asus mõned kilomeetrid eemal. Ei pruukinud see park nüüd midagi nii "võimas" olla, aga minu pani küll imestama. Park oli pigem pikk kui lai ja mille terves pikkuses oli ka autotee. Seal leidsime omale hea varjulise koha, kus olla ja matet juua.

See on kahjuks sellest pargist ainukene pilt.
Tegemist on siis ratastele mõeldud "rämbiga". See on üks kahest, teine on kohe kõrval ja suhteliselt sarnane. Selline teistsugune asi selle pargi juures oli see, et seal olid töötajad, kes vajadusel abistada said.


See oli siis meie seltskond. Hakkame siis vasakult tulema: isa poolne onu ja tema kaaslane, ema ja väikevend, eelnevalt mainitud nõbu ja ta ema, mina, mu vend ja õde ja kõige lõpuks mu isa kaksikvend ja kõige pisema isa (vanker on tühi).


Ja kõige lõpuks mõned pildid mu õest ja nõost.


Nagu eelnevalt mainitud, ei olnud selle pargi juures üldpildis midagi nii erilist, aga mulle see väga meeldis, see oli minu jaoks tegelikult täiesti uus kogemus.

Cordobas käisin ma pühapäeval, pidin uuesti minema teisipäeval, aga halva kommunikatsiooni pärast jäi mul minemata. Mis tegelikult oli hea asi. Kooli tulid paar inimest siinsest vahetusõpilas organisatsioonist EduQuality, kellega sai mõnusat aega veeta ja ka lõpuks nendega korralikult rääkida, sest viimati nägin ma neid keelelaagris, kus, nagu teada, oli mu hispaania keel peaaegu et olematu ja need teatud inimesed inglise keelt ei oska. Samas käisin ka trennis, tänu millele saan minna laupäeval/homme/täna/kirjutan seda liiga hilja mängule.