Cordoba seiklused

Käisin hiljuti Cordoba linnas. Autoga umbes 2h kaugusel. Oli juba plaan varem minna, kaks korda. Esimesel korral pidime minema mu nõo ristimisele, mis jäi samale päevale ka siinsele lastekaitsepäevale. Siin on see selline, et pere/sugulased tulevad kokku, veedetakse aega ja lastele tehakse palju kingitusi. Kuid siis jäin mina haigeks, oli oma 39 palavik, kuigi midagi hullu tegelikult ei olnud. Arvatavasti oli palavik nii kõrge, sest tegemist oli uue viirusega. Me siis vennaga jäime koju ja läksid ema, isa, väike õde/vend. Teisel korral, kui pidime minema jäi mu väike vend haigeks, tuulerõugetesse, kui täpsem olla. Nagu varem mainitud, siis õnneks olid kõik teised selle varem läbi põdenud.

Pean ütlema, et Cordoba linn on ikka päris võimas koht. On sellist tõelist linnaelu, aga ka palju parke, väljakuid ja muid vaba aja veetmise kohti. Siin on ka sellist äärelinna elu, mida võib näha nt. Tallinnas Kakumäel, Viimsis jne, aga ka sellist, mis sarnaneb pigem slummile.

Alguses käisime selle sama nõo ja tema pere juures, kelle ristimine mõnda aega tagasi oli (ikka ei suutnud neid vältida, ma proovisin). Imelik oli see, et tundus olevat tavaline elumaja, aga esimesel korrusel on turvamees, siin on paljud asjad pigem sedapidi. Minu elukohas kohtab ka päris tihti politseid, kas siis autoga või lihtsalt tänaval patrullimas. Ei pea isegi mingi eriline koht olema, mida valvata. Aga nüüd teema juurde tagasi. Olime seal mõnda aega, jõime matet ja veetsime niisama aega. Peale mida suundusime sööma, kus liitus meiega veel inimesi. Kaubanduskeskus, söögikohtade valik oli seal päris suur, aga minu valik oli kindel, Mäkk. Vahepeal käisin õe ja vendadega kaubanduskeskuses olevas arcade`s. Huvitav süsteem oli seal, on kaart kuhu peale saad raha kanda ja kuhu ka siis punktid lähevad. Peale söömist tegime ikka seda, mida iga väikelinna elanik teeb suurlinna sattudes, läksime poodidesse või siis pigem poodi.

Hiljem suundusime ühte parki, mis asus mõned kilomeetrid eemal. Ei pruukinud see park nüüd midagi nii "võimas" olla, aga minu pani küll imestama. Park oli pigem pikk kui lai ja mille terves pikkuses oli ka autotee. Seal leidsime omale hea varjulise koha, kus olla ja matet juua.

See on kahjuks sellest pargist ainukene pilt.
Tegemist on siis ratastele mõeldud "rämbiga". See on üks kahest, teine on kohe kõrval ja suhteliselt sarnane. Selline teistsugune asi selle pargi juures oli see, et seal olid töötajad, kes vajadusel abistada said.


See oli siis meie seltskond. Hakkame siis vasakult tulema: isa poolne onu ja tema kaaslane, ema ja väikevend, eelnevalt mainitud nõbu ja ta ema, mina, mu vend ja õde ja kõige lõpuks mu isa kaksikvend ja kõige pisema isa (vanker on tühi).


Ja kõige lõpuks mõned pildid mu õest ja nõost.


Nagu eelnevalt mainitud, ei olnud selle pargi juures üldpildis midagi nii erilist, aga mulle see väga meeldis, see oli minu jaoks tegelikult täiesti uus kogemus.

Cordobas käisin ma pühapäeval, pidin uuesti minema teisipäeval, aga halva kommunikatsiooni pärast jäi mul minemata. Mis tegelikult oli hea asi. Kooli tulid paar inimest siinsest vahetusõpilas organisatsioonist EduQuality, kellega sai mõnusat aega veeta ja ka lõpuks nendega korralikult rääkida, sest viimati nägin ma neid keelelaagris, kus, nagu teada, oli mu hispaania keel peaaegu et olematu ja need teatud inimesed inglise keelt ei oska. Samas käisin ka trennis, tänu millele saan minna laupäeval/homme/täna/kirjutan seda liiga hilja mängule.

"Eksamid" ja sai, sai ja veelkord sai.

Meil oli koolis hiljuti midagi eksami taolist, matemaatikas, hispaania keeles ja kolmas oli segu erinevatest loodusteadustest, nt. bioloogia, keema, füüsika. Kõik kolm olid samas vormis, olid valikvastused ja siis oli vastuste leht.

Matemaatikas ja "loodusteadustes" oli oma 24 küsimust ja keele omas oli kaks teksti, mille kohta siis küsimused. Väga hea asi nende juures oli, et enamustest asjadest sain ma aru. Muidugi oli küsimusi ja kohti tekstis, mis jäid arusaamatuks aga aru sain ma umbes 80% kirjutatust (mitte kõigist sõnadest, vaid mõttest), samal ajal on ka mu kuulmine paremaks läinud, nüüd on rääkimine rohkem maha jäänud, aga siit tundub, et läheb juba kiiremini ja positiivsemalt edasi.

Lisan siia ka siis pildid oma matemaatika tööst. Õigesti sain 18 24st.







12. küsimus oli tegelt vigane. Õiget vastust ei olnud ja siis töö ajal anti sellest teada, et kõigil valida A, mis mul muidugi kõrvust mööda läks, mis on irooniline.





Olen hakanud ka oma hobi, käsipalliga, tegelema. Trennis käin teises linnas, Quilinos, kuhu pean küll 25 min bussiga sõitma, aga see ei ole nii hull kui tundub. Siin oma linnas on ka käsipalli trennid, kus ma saaksin käia, aga need on pigem väiksematele ja lihtsalt igav on seal.

Saal Quilinos on nagu ta on, mitte kõige parem, aga mängitav. Eks see tuleneb sellest, et siin, eriti Põhja-Argentiinas, on käsipall pigem uuem ja mitte kõige populaarsem sport ja selle arenemine võtabki aega.

Juhtus ka üks napp ja huvitav asi. Olin trennis, mängisime käsipalli ja tegime pausi. Vaatasin kella, 22.24, ossa kurat, teadsin et buss läheb 22.30. Ruttu kott selga ja peatuse poole (õnneks on see vaid mõne minuti kaugusel). Jõudsin peatusse ja bussi ei tule, kell juba 22.33 ja ikka ei tule. Hakkasin juba mõtlema, et läks varem ära, kui äkki buss tuli ja peale läksin. Hiljem vaatasin piletilt, et pidigi 22.35 minema. Korraks võttis see ikka jalad natukene värisema küll.

Ei puutu küll eelmiste asjadega kokku, aga mainin ikka ära, muidu läheb veel meelest. Siin tarbitakse üpris palju saia tooteid , mitmetest erinevatest jahudest. Hommikul tee või mate cocido (mate sarnane, aga teepakikeses) kõrvale võetakse tihtipeale mingi saiake. Koolis on mul mitu söömist:

• Peale esimest tundi, kus pakutakse teed/kakaod ja saia.
• Söögitund 13.10, söögi kõrvale on saia kukkel.
• Umbes poole nelja ajal või hiljem, jälle tee/kakao ja sai.
• Peale selle ostetakse ka veel puhvetist palju saiakesi.

Ja siin ei tarbita mitte viilutatud sai, nagu meil Eestis, vaid kukleid, olgu need väikesed ciabattad või pikad saiad, mis siis murtakse väiksemateks tükkideks. Siit ei saa muidugi unustada ka sellist kohalikku asja nagu dulce de leche, mis on nagu karamelli määre ja mis on  siin väga populaarne.

Mainin ka veel siia, et siin on neli toidukorda:

• Desayuno - Hommikusöök
• Almuerzo - Lõunasöök
• Merienda - Snäkk
• Cena - Õhtusöök

Merienda ajal süüakse (jälle, kes oleks võinud arvata) saia, kuhu kuulub ka siis dulce de leche, mate, mate cocido, tee, mida parasjagu leidub või tahetakse. Ei ütleks, et merienda õhtuoode on.

Irooniline on see, et siin on ka paljudel tsöliaakia või gluteenitalumatus. Millest ka see, et paljud tooted on nisu, kaera, odra ja rukki vabad, mille sümbol siin on Sin T.A.C.C.. Mul host-õde on ka gluteenitalumatu, mistõttu tellime talle eraldi toitu (mis muidugi jälle koosneb enamasti saiakestest, mitte et ta nüüd ainult saiakesi sööks, vaid lihtsalt neid me talle tellime). Sain siin ka esimest korda proovida tatrajahust tehtud kooki.

Segane, aga valikuterohke koolisüsteem.

Mõtlesin siis ka oma koolist ja koolisüsteemist üldisemalt kirjutada.

Kool hakkab 7.30 ja lõppeb erinevalt vastavalt päevale.

Alustuseks proovin lahti seletada siinse koolisüsteemi:

• Nivel Inicial/Jardin - Lasteaed
• Nivel Primario - Algkool
• Nivel Secundario - Põhikool/Gümnaasium

Lasteaed on 3 aastat (3-5), Primario on 6 aastat (6-11) ja Secundario on 6 või 7 aastat (12-17/18, olenevalt erialast). Siin linnas on kokku 12 õppeasutust: 

• 9, kus on koos jardin y primario
• 2, kus on koos kõik kolm
• 1, kus on ainult secundario, kus ka mina käin + praegu ehitatakse ühte sellelaadset juurde.

Jardin y primario on üpris tavalised, kuid secundario`s muutub asi keeruliseks. Kolm kooli, kus on secundario, ja praegu ehitatav uus, kõigis on erinevad erialad, et siin on siis erialade valik päris noorelt juba. 

• Hermanas - Katoliku kool, kus käivad ka minu väike õde ja vend. Erialaks on humanitaaria kuhu kuulub ka natukene sotsiaalteadusi.
• Nacional - Rohkem teoreetiline, erialadeks on economía (majandus), social (ajalugu, geograagia, ühiskonnaõpetus jne) y natural (bioloogia, ökoloogia jne).
• IPETyA Fray - Minu kool, rohkem praktiline, erialadeks on electrónica (telekommunikatsioon, kuhu kuulub ka progammeerimine, jne), electro mecanica (mehaanika), carpintería (midagi tisleri sarnast) y agronomía (agronoomia)
• PROA - Praegu ehitatakse, erialadeks on  progammeerimine jne.

Secundario kolmel esimesel aastal võetakse kõiki erialasid natukene, mida peale peab tegema täpsema valiku  järgmiseks kolmeks aastaks, kuid minu koolis on erandiks agronoomia, mis hakkab secundario esimesest aastast.


Dean Funes on küll Ischilin`i valla keskus ja sellest ka suurem rõhk siinsetel õppeasutustel, aga see ei tähenda, et teistes linnades nüüd niipalju halvemad tingimused oleksid + võiks ju arvata, et siin on ka palju õpilasi lähedal asuvatest linnadest, aga see arv jääb umbes 20% - 30% vahele kogu siinsetest õppivatest õpilastest.

Aga nüüd natukene minu koolist lähemalt.
Õpin siis IPETyA Fray koolis (nagu eelpool mainitud) electrónica erialal ja see on üks eriala, kus õpe toimub 7 aastat. Ma käin oma hostvennaga samas klassis. Kooli viib meid tavaliselt isa, aga kui vahetevahel algavad tunnid hiljem, siis lähme taksoga (kool on ühes linna otsas, aga ise elame teises otsas). Tagasi tuleme kas jalgsi (umbes 20 min), ema või isa tulevad järgi, sõprade autoga või osaliselt jalgsi ja siis kas tullakse järgi või taksoga.

Klassis on mul natukene üle 20 õpilase (selline tavaline klass). Käib mul ka klassis kaks vahetusõpilast Brasiiliast ja minu koolis käib veel üks vahetusõpilane Saksamaalt. Tundidega nii, et mul on 4 erinevat elektroonika/telekommunikatsiooni alast tundi, peale mille on veel: filosoofia, hispaania keel ja  kirjandus, inglise keel, linnandus ja poliitika, majandus, matemaatika, kehaline ja teater. Õpikuid meil siin meil ei ole ja vihikute asemel on kõigil üks kaust, kuhu kogu aeg lehti lisatakse. Õpe ise on siin Eesti omast päris erinev, siin on see kuidagi rahulikum. Nt. üks matemaatika tund oli nii, et vahetunnis rääkisime juttu ja siis hakkas tund, aga ega see seda ei katkestanud. Varsti olime kõik ringis, kes istus toolil, kes laual, kes seisis ja lihtsalt rääkisime, õpetaja muidugi kaasaarvatud ja ta ei tundunud üldse häiritud sellest, et tund käis. Siin on üldse seltskonna kultuur erinev. Väga väärtustatakse teistega olemist ja suhtlemist. Lihtsalt minnakse tihtipeale kuhugi parki, et olla värskes õhus ja juttu ajada, kuhu kuulub ka tihtipeale muidugi mate, ja nauditakse seltskonda. 

Veel üks väga erinev asi on õpilaste ja õpetajate suhe ja läbisaamine. Siin on õpetaja kui sõber (sõber, kellega sa väga väljas ei käi, aga siiski). Päris alguses, kui ma siia saabusin, oli selline olukord, kus mu üks klassikaaslane kuulas kõrvaklappidega muusikat. Samal ajal rääkisime ühe õpetajaga, kui ta otseses mõttes pani ühe klapi õpetajale kõrva (võib natukene häiriv tunduda, saan aru) ja õpetaja nagu ei teinud sellest väljagi, vaid nautis muusikat. Siin on täiesti normaalne, kui õpetajatega kooli väliselt aega veedetakse (eks mitte muidugi kõigiga, aga eks see pole kunagi nii). Ja üldse üldiselt ei olda nii formaalsed. Seda on raske sõnadesse panna, seda peab ise kogema.

Nagu eelnevalt mainitud, siis mate on siin üks osa elust, ilma milleta ei saa. Meie üks õpetaja mate mõnusid nautimas ja samal ajal tundi andmas.

Üks huvitav asi siin on, et koeri on hästi palju, väga paljudes perekondades + veel hulkuvaid koeri on palju ja siin on see täiesti normaalne. Isegi koolis ja koolihoovis käivad ringi. Alles hiljuti oli söögivahetunnil, kuidas kaks koera läksid sööklas korra kaklema, korraks see püüdis paljude tähelepanu, aga oligi ainult korraks. Vahest näeb mõnda koolimajas magamas, aga õues on neid pigem rohkem, vahetunni ajal kooli hoovis võid kohe mitut näha kuskil pinkide all või mujal varjus puhkamas/magamas ja see on nii terves linnas. Kui nt. kuskil väljakul olla, siis ei pruugi neid kohe niipalju tähelegi panna, aga näiteks kui mõni hobune mööda läheb (neid on ka siin üksjagu), siis kohe näha, 1..2..3..4..8..9 koera jooksevad hobuse ümber ja hauguvad, kui üks hakkab haukuma, siis üldjuhul see püüab ka kõigi teiste tähelepanu. 

Söögivahetund (või pigem söögitund) hakkab meil 13.10, enamasti on riis/makaronid/kartulipuder, mingi lihatükk, saiakukkel ja puuvili (õun/banaan/mandariin).




Üpris tavaline vaatepilt söögitaldrikust (või noh, tegelt mitte, on ikka hea, kui omale lusika saad noa asemele, meil neid palju pole, mistõttu paljud panevadki oma lihatüki saiakese vahele). Suppi meil pole KUNAGI.

Või siis võtad noa kodust kaasa.

Rasked ajad tulemas ja möödumas.

Mida ma mõtlen selle pealkirjaga, kohe selgitan. Niisiis, see postitus jaguneb kaheks osaks.

Alustame siis halvaga, nagu ikka kombeks on.
Nimelt on mu siinne vanaema haige, vähk kui täpsem olla. Varem ei olnud tal see niiväga hull, aga umbes nädal tagasi ei saanud ta enam voodist välja. Peale kooli läksime vennaga tema juurde, nagu me ikka vahetevahest teeme. Seal olles oli selline kurb ja sünge meeleolu. Tavaliselt on ta koer sees, aga seekord oli ta aias lukustatud ukse tagataga (Ernero on ta nimi, kui ma ei eksi, meie koera Nonero vend + Nonerol on veel paar õde/venda, kes on teistes peredes samas linnas). Ernero oli ikka üpris kurb, nuuksus ja proovis ikka ust lahti lükata. Kas ta oli siis kurb, sest igatses oma omanikku või tajus, et midagi on lahti.

Eile, neljapäeval, 27.09, sattus ta kliinikusse ja täna viisid mu ema ja mu kaks tädi ta Cordobasse, paremasse haiglasse.

Pealkiri ka sellest, et raskemad ajad on tõenäolisemalt alles tulemas ja ei oska öelda, kuidas see kõiki mõjutada võib ja et see poleks veel piisav olnud, sai mu väike vend omale ka tuulerõuged, õnneks aga on kõik teised need korra läbi põdenud.

Ja nüüd siis ei ütleks ei kohe hea, vaid paremaks minev osa, minu keeleõpingud.
Alguses oli küll raske, aga mitte nii hull kui mõni aeg tagasi. Sõpradega väljas olles enamus ajast ei saa ma midagi aru ja see keelebarjäär tekitas minus stressi, pigem mitte seepärast, et ma ei teadnud sõnavara, vaid et ma ei tundnud tuttavaid sõnu ära, kui midagi räägiti või kui mult midagi küsiti. Nüüd, eriti viimasel nädalal olen aga märganud, et saan tunduvalt rohkem aru ja praegu tundub, et nii jätkub.

Ja kuna jutt läks mu sõpradele ja nendega ajaveetmisest, siis mõtlesin, et panen neist ka mõned pildid.

Üks teine vahetusõpilane Brasiiliast, Herbert.


Axel haciendo asado, valmistamas liha.


Luchi uurimas mu materjale.


Masa, eelnevalt mainitud Herbert elab tema juures


Facu Ozan, meil siin tõesti kooli sööklas nuge ei ole.


Fati(vasakul) ja Martina(paremal), meie klassi ainukesed tüdrukud. Jah, matet juuakse pea igal pool.


Agustin uudistamas jahimaid.


Javii in his natural habitat.


Agustin või Miau, matet tuleb alati kiita.


Cachi, meie päästja.

Ja lõpetuseks üks tore foto, mille mu üks Eesti sõber tegi.

Võttis ka aega...

Mõtlesin ka siis lõpuks hakata blogi kirjutama, kuigi olen siin juba oma 2 kuud olnud.

Aga alustame siis minu vahetusperest: isa, ema, kaks venda, 17 ja 6, ja õde, kes on 11. Isa on mul hambaarst ja ema on lasteaia kasvataja. Siis on mul veel kaks koera, Lupi ja Nonero ja kui hästi läheb, siis soojemal perioodil juhtuvad külla ka mõni skorpion või madu, nagu siin varasemalt juhtunud on...Quiero volver a Estonia :( 

Koht kus elan on Dean Funes. Elab siin umbes 20 000 inimest(kui Google andmed õiged on muidugi). Aga kuna väga suur osa inimestest elab siin majades, siis koht ise ei olegi tegelikult nii väikene kui arvata võib. Hooned on siin enamasti ühe-, kesklinnas max. kolme korruselised. Kliima on siin kuiv, millest tingitud ka väga palju okkaid, igas suuruses. Ei ole haruldane, et saapa külge mõni 3 cm okas kinni jääb. 

Aga teen siis väikese sissejuhatuse oma juba siin veedetud ajast.

Argentiinasse jõudsime 25. juuli öösel (Eestist hakkasime minema 24 hommikul ja mu sünnipäev oli 23.) , mina ja Mathias, veetsime öö ühe organisatsiooni töötaja juures. Järgmine päev kohtusime teiste vahetusõpilastega, nii Itaaliast, Saksamaalt, Taanist, Jaapanist, Rootsist, Soomest, USA-st (vist sai kõik) , peale mida suundusime Rio Ceballos- sse. Seal veetsime 4,5 päeva õppides keelt ja tehes igast huvitavaid tegevusi.

Rio Cebballos oli ka meil üks matk, mille lõpp-punkt oli selline imeline koht

Ja siis saabus see moment, perega kohtumine. Bussisõit kohtumispaika kestis oma 40 minutit, terve sõit oli möödunud üpris tavaliselt, kuni ma nägin kõiki ootavaid peresid, siis hakkasid emotsioonid möllama, buss tiirutas seal veel paar minutit, et ikka leida sobiv koht, mis andis veel aega meeleolul üles kütta. Kuna ma olin näinud pilte oma perest, siis tundis nad kohe ära, vastu olid tulnud mu ema, isa ja vend, aga see moment kui ma neid nägin, siis kõik kuidagi laabus, meeleolu muutus rahulikuks. Peale kohtumist oli kahe tunnine autosõit, üpris vaikne autosõit, välja arvatud see, kui üks koer meie auto ette jooksis, kõik vist jäid terveks. Kodus ootasid meid väike õde, vend, tädi ja onu. Kuna mu hispaania keele oskus oli nulli lähedane ja keegi väga inglise keelt mu perekonnast ei räägi, väljaarvatud mu üks teine onu, kes on Cordoba linnas (Cordoba provintsi keskus), siis suhtlus käis üpris aeglaselt, aga õnneks oli abiks ustav sõber Google tõlge.

Vahetusperega kohtumine















Järgmisel päeval muidugi kooli ei olnud, päev möödus üpris rahulikult, aga varsti tulid külla paar sõpra, peale mida suundusime kesklinna San Martin väljakule, kus kohtusime veel mõndade sõpradega ja jõime matet, mis on siin väga populaarne tee sarnane jook, juuakse seda igapäevaselt.

Järgmine päev oli esimene koolipäev, tunnid siin hakkavad 7.30, aga keegi väga ei pahanda kui sa ka 7.40-45 jõuad ja lõppevad erinevalt vastavalt päevale. Kuigi tihti me oleme koolis ainult mõned tunnid ja vahest ka pole üldse kooli, sest on mingid üritused või õpetajad puuduvad (praegu, mil ma seda kirjutan, 28.09, reede, jäi ka kool ära).

Minu tunniplaan. Kehalisega on nii, et poistel on esmaspäeval ja kolmapäeval ja tüdrukutel teisipäeval ja neljapäeval. Nagu näha, siis kehalise ja teiste tundide vahel on paus, mis ei ole minu arust kõige parem. 

Ja nüüd kiiruga mõned sündmused:

• Esimesel nädalal klassivend lõi kogemata klassis tahvli alla, juhtub, mis teha.
• Meie linnas oli paraad, kus kõik klassid osalesid, ei olnud kõige pikem, umbes 1 km.
• Õpetajate päev oli meil, eelmine päev oli kool pool päeva ja õpetajate päeval ise kooli ei olnud, siin tähistatakse seda pigem lähedastega ja kuna meil peres on ka õpetaja, siis ka me tähistasime.
• Järgmisel nädalal, mil oli õpetaja päev, oli õpilaste nädal, kus oli ka mingisugune spordipäev ja tunde ei olnud terve nädal ja reede oli täitsa vaba.
• Ja olemegi septembri lõpus.

Siin on veel ka väga populaarne nädalavahetuseti või siis kui järgmine päev vaba on (kui vaja, siis saab ka ilma vaba järgmise päevata) kellegi juures kokku saada ja seltskonda nautida, kuhu tihti kuulub ka asado, grill/liha, mida siis valmistatakse sütetel. Vahest tehakse ka midagi muud nt. burgereid.

Aga sellega ma ka lõpetan oma esimese blogi postituse.